Mandri-eestlased on suures osas omaks võtnud teadmise, et saarlased õ-häälikut ei kasuta ja asendavad selle ö-ga. Ometi pole see igal pool saarel niimoodi, sestp õ-piir.

Saaremaa murdekeele tuntuim „firmamärk“ on kahtlemata õ-hääliku puudumine kõnekeeles. Kas saarlased ütlevad selle asemel ö või midagi ö ja õ vahepealset, jätame juba foneetikute otsustada, kuid selge on see, et Otto Wilhelm Masingu välja mõeldud tähemärki hääldab suur hulk saarlasi teistmoodi kui mandriinimesed. Valdavale osale saarlastest on teada ka asjaolu, et mitte kogu saarerahvas pole „hädas“ õ hääldamisega. Muhulastele pole see mingi probleem ja osa Pöide rahvastki saab sellega kenasti hakkama.

Õ-piir Saaremaal sai selgitatud 1928. aastal välja Theodor Kaljo poolt, kellele see oli magistritöö teemaks. Põhimõtteliselt külastas ta kõiki piirialale jäävaid külasid ning selgitas välja üleminekuala, millest ühel pool kõneldakse õ-d ja teisel pool mitte.

See piiriala kulgeb põhja poolt alates Orissaarest Pöide kaudu Kõiguste laheni, kuhu suubub Maadevahe jõgi. Viimati mainitud jõgi on viide keskaja Saaremaa haldusjaotusele, kus saare idaosa kuulus ordu valduse alla.

Enamik saarest oli siiski piiskopi hallata. Ka õ-hääldamise erisustki on seostatud just selle haldusliku erisusega. Omamoodi matka saaks aga teha just õ-piirile jäävaid huviväärsusi pidi.

Põhja poolt alates võib alustada Maasilinnaga. Selle rajas ordu pärast Jüriöö ülestõusu, kui saarlased olid hävitanud Pöide ordulinnuse. Ida-Saaremaa keskus Orissaare on eelkõige tuntud oma staadionil kasvava tamme poolest. Asula keskväljak meenutab aegu, kui Orissaare oli rajoonikeskus. Väinatammi lähedasest Reina külast on aga pärit Juhan Peegel, kes ehk esimesena saarlasliku huumoriga tegi ettepaneku tähistada õ-piir ka füüsiliselt. Just Reina küla selleks sobibki, sest eelmainitud Theodor Kaljo keelerännakud said alguse just sealt.

2019. aastal õ-piir Reina ja Põripõllu küla lahkmejoonel ka tähistati, kuid Maanteeamet keelustas selle ning piiri märkimine füüsiliselt ootab paremaid aegu.

Õ-piiralale jääb ka suursugune Pöide kirik. See on üks suurimaid Eesti maakirikuid, mille majesteetlikkus rabab igat tema külastajat. Pöide (Kahutsi) maalinn jääb aga juba õ-vabale alale.

Pöidest ida poole liikudes väärib külastamist Tornimäe õigeusu kirik – uhkemaid omasuguste seas, meenutades usuvahetusliikumist 19. sajandi keskpaigast. Pöidest lääne pool paiknev Koigi soo on aga Saaremaa suurimaid ning seal on võimalik matkata laudteel.

Pöide nimi ise on aga üks hea näide, kuidas täppidega tähed põhjustavad segadust. Nii võime ühel vene topograafilisel kaardil kohata kirillitsas vormi „Põide“. Ö-d vene keeles ju pole ja ju ei teadnud vene kartograafid, et sedaviisi kohanime edasi andes muutub see eesti keeles naljakaks.

Pöide kiriku läheduses asub ka üks Saaremaa suursugusemaid mõisaid – Oti. Pöidest lõuna poole minnes jõuame Laimjala ümbrusse. See on puhas õ-rääkijate ala. Sealsest Pahavalla külast on näiteks pärit president Arnold Rüütel, kelle kõne ei reeda tema saaremaalisust.

Laimjala ümbruses väärib külastamist veel Kahtla õigeusu kirik ja kalmistu. Laimjalas asub ka Debora Vaarandi pronkskuju, et meenutada luuletaja lapsepõlveaegu. Kuulsa Saaremaa valsi „tegevuspaik“ jääb aga Laimjalast linnulennult 15 km läände Valjala lähedale ja asub juba õ-vabal alal.

Häälikupiiri lõunaotsa aga markeerib Kõiguste lahte suubuv Maadevahe jõgi.