Motoriseeritud seikleja väärt abimehed

Võib vast suurema liialduseta öelda, et olen paberkaartide ja atlastega koos üles kasvanud. Mäletan lapsepõlvest, et isal oli alati üks hiigelsuur Eesti kaart käepärast, kuhu peale mõnda pikemat kodumaist sõitu kõik uued läbitud teed pastakaga tähistatud said. Kaartide ja atlaste olemasolu oli toona igati õigustatud – muid navigeerimisvahendeid peale teedeatlaste ja teeviitade ju polnudki.

Aeg on omasoodu edasi läinud, kuid minu side suurte paberkaartide ning teedeatlastega pole kuhugi kadunud, pigem vastupidi. Kõikvõimalikest moodsatest navigatsiooniseadmetest on kaugetesse välismaistesse kohtadesse sõitmisel küll suur abi, aga süda tiksub ikka paberkaartidele. Lisaks kodumaisele kaardikogule, vean paberkaarte koju kaasa ka paljudelt reisidelt. Märgin nendesse põnevaid teid ja kohti ning talletan seeläbi mälestusi, et neid tulevastel uurimistel või järgmistel piirkondlikel rännakutel taasavastada.

Suure tõenäosusega on elukestev paberkaartide ja teedeatlas ‘te huvi suunanud mind ka mu tänaste tööde ja toimetamiste juurde. Sõidan pidevalt uute kohtade, nurgataguste ja põnevate külade avastamiseks mööda väiksemaid teid ja radu ning olen oma sealsete avastuste ja leidude teistega jagamiseks asunud korraldama erinevaid avastamisseiklusi. Sellelaadsete seikluste loomiseks on aga teedeatlas asendamatuks abiks. Auto navikaart võib sind küll ühest kohast teise juhatada, ent piirkonnast ülevaatlikuma ja suurema vaate saamiseks tuleb paberkaart ikkagi appi võtta. Suurelt teelt keerab maha kümneid väiksemaid teid ja radu, mis justkui viivad kuhugi. Aga kas kellegi hoovi, mõnda huvitavasse kohta või siis põneva kaarega suuremale teele tagasi, näitab kõige kiiremini siiski paberkaart. Loomulikult saab sellistel puhkudel kasutada ka netikaarte (google maps, maaamet jne), aga nende miinuseks on asjaolu, et paljud väiksemad teed ja rajad ilmuvad nähtavale vaid sisse suumides. Seevastu on paberkaardile joonistatud kõikvõimalikud olemasolevad rajad.

Motoriseeritud seiklusradade ettevalmistamisele aitavad kaasa ka kõikvõimalikud kaartidele kantud tingmärgid – mõisad, vaatetornid, rändrahnud, vaatamisväärsused, mälestuskivid, kirikud ning viited vanadele sõjaväerajatistele. Lisaks veel lõkkekohad, matkarajad, karjäärid ning palju muud väärtuslikku ja olulist.

Teine suur abimees on Garmini autonavide tarbeks välja töötatud Regio teedekaart. Sellel on auto tavanavidega ning ka Garmini enda kaardiga võrreldes kordades rohkem väärtuslikku informatsiooni. Halvima võrdlusena võin välja tuua juhuse, kus ühe auto originaalnavi ei näidanud Nelijärvelt läbi sõites mitte ühtegi järve?!? Regio navikaardil on aga peale muu tähtsa ja väärtusliku peal ka kõik koduhoovides peituvad tiigid. Lisaks jalgteed, lõkkekohad, peatuspaigad, ujumiskohad, vaatamisväärsused jne.

Kes aga veelgi rohkemat informatsiooni vajab, saab navisse pista käsi-gps’idele mõeldud topokaardi. Siinjuures tuleb meeles pidada, et topokaart on suuresti mõeldud käsiseadmega looduses liikujale. Kaardil on meeletus koguses navigeerimiseks mõeldud visuaalset informatsiooni – kraavidest, kõrgusjoontest ja elektriliinidest kuni mobiilimastideni välja. Andmerohkuse tõttu ei ole topokaart autonavis just parim tööriist, sest navigeerimisseadme arvutusjõudlus võib etteantud andmemahu ees kahvatuda ning seade ei jõua kogu informatsiooni suurel kiirusel liikudes välja arvutada ja ekraanile kuvada. Samuti pärsib sõidutingimustes detailirikka värvilise kaardi joone- ja tähiserikkus kaardi lugemist. Pilt võtab esmapilgul silme eest kirjuks ning mõned olulisemad väiksemad teed võivad jääda märkamata. Tõsi, sellega harjub, ent tavakasutuses tuleks navigeerimiseks valida siiski tavaline teedekaardi versioon.

Samuti ei tasuks karta navikaartide erinevaid vaaterežiime. 3D valikut kasutan pikematel välismaistel reisidel just seetõttu, et selles režiimis on ristmikud ning nendelt maha keeramised paremini ja arusaadavamalt tähistatud. Erinevatel avastusretkedel ning kodumaal sõites toimetab navi aga 2D režiimis. Sellises vaates on kogu ümbritsev piirkond ja teedevõrk oluliselt ülevaatlikumalt näha ning kaardile jäävad ka sellised asjad, millest 3D-vaates muidu märkamatult mööda sõidaks.

Kokkuvõtteks tuleb nentida, et 1:100 000 teedeatlas ning Garminis töötavad Regio erinevad kaardi-sisud on suurepärased tööriistad – avardavad kodumaiste kondajate ja matkajate silmaringi ning pakuvad piirkondadest oluliselt parema ja mitmekülgsema ülevaate. Kui aga tulevikuks midagi soovida võiks, siis sooviks seesugust valikulist navikaardi lahendust, kuhu oma äranägemise järgi ise vajalikke infokihte peale saaks laduda.

Veel postitusi

30 päeva kaartide väljakutse Regios

#30DayMapChallenge on iga-aastane väljakutse, mis pakub kõigile kaardientusiastidele võimaluse luua novembrikuu jooksul iga päev üks kaart ja seda siis vastava teemaviitega sotsiaalmeedias jagada. Järgida tuleb igaks päevaks etteantud teemat. Millised teemad ja märksõnad väljakutsesse tulevad, selgub vahetult enne novembri algust. Osaleda võivad nii professionaalid kui ka algajad, kasutades mistahes tarkvara või meetodit (GIS-tarkvara, käsitsi joonistamine, … Vaata lähemalt

Kaardikasutaja arvustus: paberkaardid ja teedeatlased

Regio kaartide kasutaja muljetab oma blogis paberkaartidest ja teedeatlastest. “Olen gloobuste, paberkaartide ja teedeatlaste lummuses elanud nii kaua, kui ennast tunnen. Mäletan sügavast lapsepõlvest, kuidas isa peale pikka kodumaist motoriseeritud kondamist hiigelsuure Eesti kaardi elutoa põrandale laotas ning märkis katkendjoonega ära kõik teed ja rajad, mis seekordse sõidu käigus läbitud said. Kaart oli juba päris … Vaata lähemalt

Mis peitub künka ja lohu taga? Reljeefikaardid aitavad avastada uusi varjatud sihtkohti

Regio värskes reisijuhis „Matkame Eestis” rääkis tuntud loodusfotograaf Jarek Jõepera, kuidas kõrguseinfoga kaardid aitavad tal leida uusi põnevaid kohti, kuhu minna: „Reljeefvarjutusega kaardilt näeb kõiki lohke ja muhke maastikul. Vanad raudteetammid, sõjaaegsed kaevikud, jõgede kaldajärsakud, sügaval metsas ja rabas asuvad saared, põndakud, oosid ja kriivad on väike osa sellest võlumaailmast.” Tõesti, Eesti maastik on küll … Vaata lähemalt