Algas kevadine pokurahva loendus

Aprilli algusest kuni 17. maini toimub suur üle-eestiline pokurahva loendus. Teist aastat järjest kutsub Pokumaa üles looduses liikuvaid inimesi pilku teritama, pokusid otsima ning sellest teistelegi teada andma. Pokud saab kaardile kanda tänu Regio kaardimeistritele, alustamiseks tuleb minna Pokuloenduse veebilehele ja järgida sealseid juhiseid. Veebilehele liikumiseks kliki alloleval pildil.

Sel vägagi teistmoodi elurütmi soosival kevadel kutsuvad Pokumaa ja Regio pokuloendusest osa võtma kõiki, kes perega, üksi või paarikaupa siiski matkata soovivad. Avastagem Eestimaa varjatud ilu – paiku, kuhu matkajad ehk muidu ei satu! Kindlasti pole need rahvarohked sissetallatud rajad, vaid pigem erinevad väiksemad teeotsad, mis kutsuvad suurelt teelt sisse keerama.

“Kuna pokuloendus toimub teist aastat, on võimalik kasutada nende leidmiseks eelmise aasta kaarti või siis kanda uued asualad 2020. aasta kaardile,“ märgib Pokumaa tegevjuht Nele Hendrikson. „Tänu koostööle Regioga on meil võimalik unikaalsel moel kutsuda inimesi Edgar Valteri stiilis loodust avastama – leidma sealt „olendeid“, mustreid ja muud sellist, mis esmapilgul ehk silma ei torka,“ ja lisab, et pilte teemaviidetega #pokuloendus või #pokuloendus2020 võib Facebooki postitada ka muudest leidudest. Märgi ennast osalema ka Facebooki üritusel -> Kevadine pokurahva loendus.

Suured tarnamättad ehk rahvakeeli „pokud“ on tuntuks saanud tänu Edgar Valteri 1994. aastal avaldatud „Pokuraamatule“, millest sai koheselt auhinnatud ning armastatud lasteraamat. Pokude läbinisti looduslähedane, uudishimulik ja hea loomus on eeskujuks tänasel päeval meile kõigile. Tarnamättaid leidub Eestis rohkelt, oma levikult on nad suisa kosmopoliidid.

2019. aastal toimunud esimene üle-eestiline pokurahva loendus toimus Edgar Valteri 90. sünniaastapäeva tähistamiseks.

Pokumaa tegevuse eesmärgiks on säilitada ja eksponeerida Edgar Valteri rikkalikku pärandit kunstniku ja loodusmehena ning selle kaudu tutvustada nii lastele, noortele kui täiskasvanutele loodust ning looduslähedast eluviisi.

Uudis Aktuaalses Kaameras: Eestis algas pokuloendus ERR 11.04.2020

Mõned huvitavad faktid:

  • Pokudel on oma teadusharu: tarnu uurib karikoloogia.
  • Üks korralik poku ehk tarnamätas võib olla isegi kuni 80–90 aastat vana.
  • Tarnaliikide arvuks maailmas on pakutud 1100–2000. Eestis on tarnaliike loendatud 77.
  • Tarnad on kosmopoliidid – neid leidub üle kogu maakera. Kõige rohkem on neid parasvöötmes.
  • Tarnu leidub kõikjal igijääga katmata aladel välja arvatud Amazonase suudmest kagusse jääv ala, Araabia poolsaar, Thari kõrb ja põhiosa Aafrikast.
  • Enamik tarnu kasvab märgaladel, eriti paduratel, soodes ja rabades, tiikide ja vooluvee-kogude kallastel ning isegi kraavides, kus nad sageli moodustavad taimestiku põhiosa.
  • Ehkki tarnad armastavad vett, taluvad nad hästi kuivust, mistõttu neid kasutatakse aasadel ja muru asemel seal, kus ei taheta kulutada vett kastmise peale. Paljud tarnade ilutaimena kasvatatavad sordid on aretatud Jaapanis.

Veel postitusi

Eemalt paistab Pedassaar.

Metsa ja mere äärde: seitse rada, kus saab lastega muretult edasi-tagasi rännata

Sel kevadel on peaaegu samamoodi nagu eelmisel: teeme kodus tööd ja lapsed on koduõppel. Vahel on tervislik kuhugi välja minna, nii et kontakte oleks vähe, aga samas oleks ka lastega liikumine põnev. Lastega on hea ja mugav ka kehalise kasvatuse tunni liikumisülesanne ära teha mõnes rannas, kus üks ots retkest kulgeb mere ääres ja tagasi … Vaata lähemalt

Simon Reeve Lõunapöörijoonel. Rännak peidetud maailmanurkadesse

Simon Reeve paikades, kuhu lugeja kunagi ei satu

Simon Reeve’i nimi on kindlasti tuttav paljudele eestlastele, kellele meeldib reisisaateid jälgida või ise rännata. Aga lisaks sellele, et ta on hinnatud (tele)ajakirjanik ja vahva reisisell, on ta fenomenaalne jutuvestja. Inglise Hendrik Relve, kui soovite. Reeve’il on samamoodi maakeral toimuva kohta avarad eelteadmised, lahtised silmad ja oskus vormida kõike, mida ta näeb-kogeb, köitvaks looks. Kulisside … Vaata lähemalt

Motoriseeritud seikleja väärt abimehed

Võib vast suurema liialduseta öelda, et olen paberkaartide ja atlastega koos üles kasvanud. Mäletan lapsepõlvest, et isal oli alati üks hiigelsuur Eesti kaart käepärast, kuhu peale mõnda pikemat kodumaist sõitu kõik uued läbitud teed pastakaga tähistatud said. Kaartide ja atlaste olemasolu oli toona igati õigustatud – muid navigeerimisvahendeid peale teedeatlaste ja teeviitade ju polnudki. Aeg … Vaata lähemalt