Regio kaartide kasutaja muljetab oma blogis paberkaartidest ja teedeatlastest.

“Olen gloobuste, paberkaartide ja teedeatlaste lummuses elanud nii kaua, kui ennast tunnen. Mäletan sügavast lapsepõlvest, kuidas isa peale pikka kodumaist motoriseeritud kondamist hiigelsuure Eesti kaardi elutoa põrandale laotas ning märkis katkendjoonega ära kõik teed ja rajad, mis seekordse sõidu käigus läbitud said. Kaart oli juba päris vana ning volditavale paberkaardile omaselt murdekohtadest lahti rebenenud, kümnete teibiribadega parandatud ning üleüldse veidi, ent teenekalt räbaldunud. Aga lummav kui kurat. Kõik oli täpselt teada – kus käisid, kus kohast läbi sõitsid, mis teele jäi jne. Ning see ongi paberkaartide ja atlaste kõige suurem väärtus. Naviseadmega jõuad küll hõlpsalt punkti B, ent kuidas sinna said, millistest kohtadest mööda sõitsid ja kus sa üleüldse olid, jäävad enamasti hägusteks. Minu kondamistel on mõlemad versioonid alati lahti. Eriti Euroopas sõites, sest navi kipub vahel mingeid veidraid ringe tegema. Näiteks on Garmini ühes Eesti kaardiversioonis viga, mis sunnib Kuressaarest Sõrve säärde sõitma 82km-se ringiga…”

Loe lähemalt siit.