Eriilmeline loodus ja soodne geograafiline asend teevad Eesti äärmiselt linnurikkaks. Äsja ilmunud „Eesti linnuvaatleja teejuht“ on hindamatu reisikaaslane igale linnuhuvilisele, andes soovitusi lindude vaatlemiseks, pildistamiseks ja häälte salvestamiseks. Raamatus on põhjalik teave Eesti 107 parima linnuvaatluskoha, seal vaadeldavate liikide ja parimate külastusaegade kohta ning 80 koordinaatidega varustatud illustratiivset kaarti, mis hõlbustavad linnuvaatlus- ja loodusretke kavandamist.

Eelmine „Eesti linnuvaatleja teejuht“ ilmus juba 14 aastat tagasi, raamatu autorid Margus Ots ja Uku Paal seletavad teose eessõnas lähemalt, miks oli aeg uus teejuht välja anda.

Lindude, selle loomariigi rohkem kui 11 000 liigi esindaja vaatlemine on kogu maailmas aasta-aastalt üha menukamaks muutuv harrastus. Kas mängib selles rolli lindude atraktiivsus ja mitmekesisus või nende vaatlemise suhteline lihtsus, ei olegi nii tähtis. Eesti linnumaailmale otsa vaadates on ajendiks kindlasti meie eriilmeline loodus ja soodne geograafiline asend, mis teevad Eesti äärmiselt linnurikkaks. Tõenäoliselt on just see ka põhjuseks, miks eestlastest linnuvaatluse harrastajate hulk järjest kasvab ning üha enam teistest riikidest pärit linnuvaatlejaid Eestis linnuretkedel käib. Näib, nagu oleks Eesti just linnuvaatluseks loodud! 

Aga kus ikkagi linde vaadelda? Kuidas leida Eesti kõige paremad linnupaigad ja millal on parim aeg neid külastada?

Eelmine „Eesti linnuvaatleja teejuht“ ilmus juba 14 aastat tagasi. Sellest saadik on Eesti loodusmaastik  ja ka linnustik palju muutunud – mõned head linnupaigad on tekkinud juurde, teised kadunud. Suured muutused linnustikus on toimunud intensiivistunud metsa- ning põllumajanduse tõttu – paljude metsa- ning põlluliikide arvukus on tugevalt langenud. Näiteks kassikakk ja põldtsiitsitaja on Eestis hoopis haruldaseks jäänud ning siniraag sootuks kadunud. Kuid liike on ka juurde tulnud – näiteks veel paarkümne aasta tagused eksikülalised hõbehaigur ja tamme-kirjurähn on praeguseks Eesti tavalised pesitsejad.

Ka üks ja sama paik võib erinevatel aastatel sõltuvalt veetasemest, inimtegevusest või muust linnuvaatlejale pakkuda erinevat linnuelu. Näiteks kuivendamise tõttu pesitseb ja peatub Väike-Rakke ning Räpina poldritel varasemast palju vähem linde; vahepealsetel aastatel tänu kestvatele üleujutustele üheks parimaks Kagu-Eesti vaatluskohaks olnud Valguta polder on taas kuivendatud ja seetõttu taas üpriski linnuvaene.

Et Eesti linnuradadel kulgemine oleks nii Eesti oma linnuvaatlejatele kui ka meie linnurikkust muljalt riikidest tulijatele hõlpus ning elamusi pakkuv, koondasime siia raamatusse kokku kõige isendi- ja liigirikkamad – parimad! – linnupaigad. Kuigi jätsime looduse kaitsmiseks välja mõned tõesti väärt vaatluskohad, kaasasime hüvituseks alasid, kus mõnda rangelt kaitstavat liiki saab ka linnusõbralikult vaadelda. 

Ning veel. Käesolevas linnuvaatleja teejuhis on koos uusim teave nii Eesti linnuliikide kui ka parimate linnupaikade kohta. Kõikide alade detailsed kaardid koos koordinaatidega ning põhjalikult täiendatud Eesti linnuliikide nimestik teevad raamatust iga loodus- ja linnuhuvilise lahutamatu kaaslase.