Simon Reeve’i nimi on kindlasti tuttav paljudele eestlastele, kellele meeldib reisisaateid jälgida või ise rännata. Aga lisaks sellele, et ta on hinnatud (tele)ajakirjanik ja vahva reisisell, on ta fenomenaalne jutuvestja. Inglise Hendrik Relve, kui soovite. Reeve’il on samamoodi maakeral toimuva kohta avarad eelteadmised, lahtised silmad ja oskus vormida kõike, mida ta näeb-kogeb, köitvaks looks. Kulisside taha jääb mahukas ettevalmistus- ja korraldustöö, et leida ehedaid ja informeeritud kohalikke ning nende juurde üldse jõuda. Suurem osa Reeve’i külastatud piirkondi ja linnu on ju kõigi jaoks hõlpsasti kättesaadavad – tema aga suudab alati leida päris elu ja inimesed, kes avavad koha ilu ja valu.

Reeve’i üks fookus on muu hulgas kuritegevuse kajastamine eri maades. Noorena töötas ta Sunday Timesis koos krimiajakirjanikega ning oli 1993. aastal üks esimesi, kes kajastas terrorirünnakut New Yorgi Maailma Kaubanduskeskusele. Lõunapöörijoone reisile andis krimikogemus kõvasti sügavust juurde. Põnevaimate hetkede seas oli ta tunnistajaks sellele, kuidas piiripatrull oli valmis kurjategijatega tulevahetuseks Brasiilia ja Paraguay vahelisel paisjärvel.

Simon Reeve’i pöörijooneseiklustest rääkiv raamat „Lõunapöörijoonel. Rännak peidetud maailmanurkadesse“ ilmub praegu, aga reis ise toimus tegelikult juba 2007. aastal. Vahepeal on rohkelt vett merre voolanud ja maailmas palju juhtunud: koroona piiras tugevalt meie käimisi ja näost näkku suhtlust, Venemaa on rünnanud Ukrainat, energiakriis on tekitanud üleilmse hinnatõusu… Samas Reeve’i raamatut lugedes tekib ikkagi tunne, et tema seiklused oleksid võinud sündida ka eile.

Ühelt poolt on lõunapöörijoon meist omajagu kaugel. Koroona oli nii mõnegi lõunapoolse arengumaa jaoks vaid järjekordne nuhtlus paljude seas. Reeve’i käsitletud teemad: kliimamuutus, looduslike ökosüsteemide imelisus ja hävinemine, loodusrahvaste olukord, inimkaubandus jne, pole kusagile kadunud. Need probleemid on vaid süvenenud ja omal moel ületavad uusi muresid (mitte et ma sooviksin neid kuidagi pisendada). Olgu siin näitena toodud Austraalia sajandi põuad, mida Reeve koges ja mis said 2010. aastal küll läbi, ent 2020.–2021. aasta laastavad maastikupõlengud näitavad, et ekstreemsed ilmaolud on tulnud selleks, et jääda. Lõunapoolkera metsade kaitseks on astutud paljuski Euroopa ja Ameerika Ühendriikide eestvõtmisel olulisi ja kaalukaid samme, näiteks Brasiilia sojamoratoorium ning troopiliste palmiõlikorporatsioonide põhimõte mitte raadata metsi uuteks põldudeks. Kuid probleemide juurpõhjused on jäänud samaks.

Raamatu eestikeelse tõlke ilmumise päevil ületas maakera elanikkond 8 miljardi piiri, samas kui Reeve’i lõunapöörijooneseikluse ajal jäi see alla 7 miljardi. Inimlik ahnus ja hõredalt loodusrahvastega asustatud lõunamaade koloniseerimine on ehk jõhkramad kui kunagi varem.

Iga probleemi lahendus algab teadupoolest selle teadvustamisest. Simon Reeve’i reisipõnevik „Lõunapöörijoonel“ pakubki haarava rinderaporti kaugete, aga globaliseerumise kaudu meile üha lähenevate maade muredest ja rõõmudest.